Metssiga, kodusigade suguvend ja eelkäija, on kindlasti üks tuntumaid metsloomi Eestis. Tänu üleval olnud Metsseakaamerale teame üht- teist nende eluviisist ning ehk tunneks lumel jäljerajagi ära.
Tegelikult pole metssiga üldse kaua siinmail elanud. Alles 1920ndail aastail avastasid jahimehed metsades imelikke sõrajälgi. Seninägematu elukas – kitsest suurem, põdrast väiksem -käis mööda sooservi ja rabaääri. Ehk hirv? Kindlasti mitte: hirve sõrgatsid kõndimisel harilikult maapinnani ei küüni.
Need on Eesti metssea sugulased lõunast:
sugulane habesiga
jaava siga
...ja muidugi tüügassiga
Metsseal on kiilukujuline keha, mis lubab end hõlpsalt läbi tiheda võsa pressida. Laiali hoidvad sõrad võimaldavad metsanotsudel ohu puhul pageda roostikesse, soodesse, rabasaartele. Sinna vaenlased – eelkõige hunt, harvemal juhul ka karu – lihtsalt ligi ei pääse. Lisaks neile kahele suurkiskjale võib eriti just põrsaste head olemist segada veel ka ilves.
Erinevalt oma Eestis elavatest seltsikaaslastest põdrast, hirvest ja kitsest on siga kõigesööja ehk omnivoor. Peatoiduse moodustavad mitmesuguste taimede maapealsed ja -alused osad. Kindlad lemmiktaimtoidud on näiteks võilill, teeleht, teravili ja kartul. Loomset valku hangib metssiga usse, limuseid, putukaid, kahepaikseid, madusid, linnumune ja pisiimetajaid süües.
Murdmist lihtsustavad hästi arenenud silmahambad – kihvad. Ülemised ja alumised silmahambad hõõrduvad söömisel teineteise vastu ja lihvivad end sedasi üliteravaks. Kultidel kasvavad kihvad kogu elu ja nende suuruse ning kuju järgi võib määrata looma vanust.
Metssiga on ööloom, päeval eelistab ta varjuda paksemasse tihnikusse või tihedasse kuusikusse. Nad elavad karjana. Harilikult moodustab karja juhtemane ja tema paari aasta järglased: selle aasta põrsad ja “murdeeas” sead – kesikud. Vanad kuldid elavad eraldi ja ühinevad karjadega innaajal, novembris-detsembris.
Ligemale poolte põrsaste elu katkeb juba esimesel eluaastal. Suur osa põrsastest langeb röövloomade (vahel ka lindude) saagiks. Noortele saavad saatuslikuks ka karm talv või vihmane ja jahe kevadsuvi.
Poegimiseks ehitab emis paksu kuuse-või pillirootihnikusse pesa, kust põrsad esimese kümne päeva jooksul kärssa välja ei pista. Paarinädalased triibulised püüavad emaga juba sammu pidada. Sügiseks on pojad piimatoidult ja triibukandmiselt maha arvatud.
Väga külmad ja paksu lumega talved jätavad sead hätta. Kuigi metssigadel on pikkade harjaste all tihe aluskarv (no umbes nagu kõrvadeni tõmmatud karupüksid), on tegu ikkagi üpris soojalembese loomaga. Samuti takistab sügavalt külmunud pinnas ja paks lumi söömaaja väljakraapimist.
Nii et loodame, et tänavune talv metsanotsudele liiga ei tee.
